Uus kosmoseajastu: miks me uurime kosmost ja mis seal toimub

Saatejuht (Martin): Tere tulemast tagasi Raadio1.ee podcasti! Täna tõstame pilgu taevasse ja räägime kosmosest — miks me seda uurime ja mis seal praegu tegelikult toimub. Stuudios on astrofüüsik Mari Lepik. Tere tulemast, Mari!

Mari: Tere, Martin! Suur rõõm siin olla. Kosmosest võin ma rääkida lõputult, nii et pead mind vahepeal peatama.

Martin: Räägitakse, et me elame uues kosmoseajastus. Mis on muutunud?

Mari: Kõige suurem muutus on hind. Aastakümneid oli kosmosesse jõudmine nii kallis, et seda said endale lubada ainult mõne suurriigi valitsused. Viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul on ilmunud korduvkasutatavad raketid — sellised, mis maanduvad tagasi ja lendavad uuesti. See on langetanud orbiidile jõudmise hinda kordades. Ja kui midagi muutub odavamaks, muutub see kättesaadavaks — nii tekkis terve uus eraettevõtete tööstus. Kosmos ei ole enam ainult riikide mänguväli.

Martin: Aus küsimus, mida paljud esitavad — miks üldse kulutada raha kosmosele, kui Maal on nii palju probleeme?

Mari: Väga õiglane küsimus, ja vastus on parem, kui inimesed arvavad. Esiteks — sa kasutasid täna juba kosmost, teadmata seda. Ilmateade, GPS su telefonis, pangaülekanded, televisioon — kõik see käib satelliitide kaudu. Kosmosetehnoloogia on osa igapäevaelust. Teiseks — teadus. Uurides teisi planeete ja tähti, õpime paremini mõistma oma enda planeeti, kliimat, atmosfääri. Kolmandaks — planeedi kaitse: me kaardistame asteroide, et teada, kas mõni võiks kunagi Maad ohustada. Ja neljandaks, ausalt öeldes — inspiratsioon. Kosmos paneb terve põlvkonna lapsi tahtma õppida teadust ja inseneriteadust.

Martin: Kõige põnevam küsimus vist kõigi jaoks — kas me oleme universumis üksi?

Mari: See on küsimus, mis ajab mind hommikuti tööle. Ausalt — me ei tea veel. Aga me otsime tõsiselt. Meie enda Päikesesüsteemis on paar väga huvitavat kohta: Marss, kus võis kunagi olla vett ja võib-olla elu; ja mõned Jupiteri ja Saturni jäised kuud, mille jää all arvatakse olevat ookeanid. Ja väljaspool meie süsteemi — me oleme avastanud juba tuhandeid planeete teiste tähtede ümber. Uued võimsad teleskoobid suudavad nüüd uurida nende planeetide atmosfääri ja otsida sealt elu keemilisi märke. Kui leiaksime kasvõi mikroobi mujal, muudaks see kõike, mida me endast universumis arvame.

Martin: Mida me oleme viimasel ajal kõige rohkem juurde õppinud?

Mari: Uue põlvkonna teleskoobid on näidanud meile universumi väga varajast ajastut — galaktikaid, mis tekkisid palju varem ja olid palju suuremad, kui meie mudelid ennustasid. See on ilus näide sellest, kuidas teadus töötab: me leiame midagi, mis ei sobi meie senise arusaamaga, ja peame oma teooriaid täpsustama. Iga vastus kosmoses toob kaasa kümme uut küsimust.

Martin: Kas kosmoses on ka probleeme, mida me ise oleme tekitanud?

Mari: Jah, ja see on tõsine — kosmoseprügi. Ümber Maa tiirleb tohutu hulk vanu satelliite ja rakettide osi, mis liiguvad meeletu kiirusega. Isegi väike kruvi võib sellisel kiirusel toimivat satelliiti kahjustada. Mida rohkem me orbiidile saadame, seda hoolikamalt peame seda ruumi haldama. See on üks valdkondi, kus rahvusvaheline koostöö on hädavajalik — orbiit on jagatud ressurss.

Martin: Mis on lähitulevikus kõige põnevam?

Mari: Inimeste naasmine Kuule pärast pikka pausi, seekord eesmärgiga sinna päriselt jääda ja rajada püsiv kohalolek. Ja pikemas plaanis — Marss, mis on paljude jaoks selle põlvkonna suur unistus. Aga ma ütlen ausalt: Marsile inimese saatmine on tohutult raske ja ohtlik, ning see võtab kauem, kui optimistlikud lubadused ütlevad. Teadus nõuab kannatlikkust.

Martin: Kas tavaline inimene saab kunagi kosmosesse?

Mari: Osaliselt see juba toimub — on lühikesi turismilende orbiidi serva. Praegu on see väga kallis ja väheste jaoks. Aga meenuta, milline oli lennureisimine sada aastat tagasi — haruldane ja jõukate privileeg. Ma ei ütle, et igaüks lendab homme kosmosesse, aga suund on selge: see muutub järk-järgult kättesaadavamaks.

Martin: Mis on sinu sõnum neile, keda kosmos paelub, aga kes ei ole teadlased?

Mari: Mine õue ja vaata üles. See kõlab lihtsalt, aga enamik meist ei tee seda enam kunagi. Selge öö, eemal linnatuledest, ja sa näed sama taevast, mida on imetlenud iga inimene ajaloos. Sa ei pea olema teadlane, et tunda imestust. Ja imestus ongi see, kust kogu teadus algab.

Martin: Suurepärane lõpp. Suur tänu, Mari, et tulid ja jagasid seda imestust meiega!

Mari: Tänan sind, Martin. Vaadake üles!

Martin: Sellega lõpetame tänase episoodi. Järgmise nädalani — kuula, loe ja õppi!